Velda Otsus ütles, et primadonnad hoidsid Pärna. Nägematagi olnud tunda, et Pärn laval säras ja hiilgas. Elus aga tegi väikesi trikke:
„Ta sõitis veovoorimehega... Ah ei, nüüd tuli meelde, see oli sibivanker, millega Pärn mööda Tartu tänavaid sõitis. Tema puhul ei saanud seda ette heita. Tema puhul oli võimalik kõik...“
Nagu Pärn ei väsinud nalja tegemast, ei tüdinenud teised sellest rääkimast.
„Tartu ajal tegi Pärn ilusat huumorit,“ räägib Helend Peep. „Tahtis direktori käest laenata 20 senti. Direktor ei andnud. Pärn läks laadale ja rääkis seal ühele lehmamüüjale, et „Vanemuise“ diretor Aloe tahab lehma osta.“
Sellest kirjutab oma raamatus ka Alfred Mering:
„Aloe ei kärkinud kunagi kellegi peale. Aga kui Endel Pärn tõi lihtsalt ulakusest Tartu laadalt lehma, vedas selle „Vanemuise“ mäest üles ja sidus teatri direktori akna alla, siis Aloe tõepoolest pahandas. Lehm ammunud ja seganud tema tööd.“
Asukoht teoses
