Sada aastat armastust. „Pea nüüd hästi...

„Pea nüüd hästi meeles seda, mida sa siin näed. See on viimane film, mida selles kinos näidatakse ja kas siia üldse enam kunagi kino tuleb, on väga kahtlane.”

Aime vaatas. Seintel olevad antiiksed kujud olid paksu tolmukorraga kaetud.

Kahhelkiviahjud olid parandatud kättesaadavate tavaliste ahjupottidega. Toolid saalis olid pärit veel sellest ajast, kui kino kutsuti "Saluudiks" ja kujutasid endast terveid ridu kõvapõhjalisi tumepruune vineerist istmeid, mis olid ära mäkerdatud, katki kribitud, mõned ka lihtsalt vanadusest ära lagunenud. Punase saali seintel, päris lae all, olid kipsist poisikesed, kes puhusid pasunat ja lasid nooli. Olid need poisid armastuse sümboliks? Olnuks kahju, kui nad siit jäädavalt maha võetakse ja prügimäele viiakse. Pigem oleks tulnud nende kallal käia tolmuimejaga. Kuid räämas seinad ja pindudeni kulunud kunagi pruuniks värvitud põrand andsid tunnistust sellest, et lihtsa värvimisega siin enam midagi ei päästa. Kui tuleb kapitaalremont, siis võivad kaduda nii poisikesed kui kahhelkivist ahjud. Ja sellest oleks paganama kahju.
Teosest