Johanna oma Annelinna kummardamisega oli Reesit südamepõhjani solvanud ja välja vihastanud. Mitte iialgi ei oleks Reesi oma linnulaulusest aiast ja võililleliselt õuemurult läinud vabatahtlikult ronima mööda teisel pool jõge kõrguva kivikolossi treppe, kus iga aken naabri omasse avanes. Oli olnud jah aeg, mil Eesti inimesi kolhoosidesse vägisi kokku aeti, aga et sinna vabatahtlikult pressida, nagu Johanna tegi! See oli Reesi meelest nagu vabatahtlik vanglassemeldimine. Just. Sest midagi muud see kiviseintega kuut endast Reesi jaoks ei kujutanud.
/---/ Ega ta tagasi enam ei oleks tulnud, kui seal kolhoosis ennast juba sisse oli seadnud – muudmoodi ei soostunud Reesi neid kivilobudikke kutsuma.
Asukoht teoses
lk 165
