Kajaja. „Härra” oli mu...

„Härra” oli mu suureks rõõmuks Martin. Alles paari tunni eest olin jaamas temast üsna ülbelt lahkunud, kuid nüüd oli mul tuline heameel tema tuttavat nägu näha. Läksime koos kohvikusse. Martini imestuseks panin selga oma parima sinisiidse pärastlõunakleidi, aga arvasin loomulikult, et mul ees seisab lõbus tantsuõhtu, ja ma ei tahtnud reisiriietuses esineda. Ateena kohvikus avastasin siis, et kuigi orkester mängis õhtusel ajal palju tantsutükke, keegi ei tantsinud. Vaatasin ringi ja ei saanud aru, miks need noored terved inimesed, kes laudade ääres vestlesid, sugugi tantsima ei lähe, et miks nad nii häbelikud on, ja tahtsin juba Martinit müksata, et kui teistel kuraasi pole, läheme ise. Sel hetkel ilmus Kiff, tervitas meid isalikult ja selgitas minule mõningaid tudengite tavasid. Üks oli, et polnud comme il faut kohvikus tantsida. See oli üle aisa löövatele koolipoistele ja kontoripreilidele, kes lootsid, et neid naisüliõpilasteks peetakse, tulles muusika ajaks kohvikutesse ja tehes meestudengitele silmi. Iga Tartu müüja- või õmblejapreili unelmaks oli, nii seletas Kiff, endale tudeng kavaleriks saada. See teade jahutas muidugi mu tantsuindu, aga mul oli kahju, et naisüliõpilased rumalast snobismist olid kohvikus tantsimise seltskonnakõlbmatuks teinud. Minule meeldis tantsida ja ma leidsin, et oli lausa patune sellist tervislikku ja süütut tungi kunstlikult alla suruda.

Küsisin Kifilt, et kuidas naisüliõpilasi, kui nad korporantide kombel mitte välismärki ei kandnud, osati eraldada neist, kes üliõpilased polnud, ja Kiff vastas naeratades, et seda nägi nonde tüdrukute pilkudest, millega nad teisi laudkondi ja iga sissetulijat uurisid ja takseerisid ning keelepeksuks üksteisele päid lähendasid.
Teosest
lk 348