Tookord saatis ta mind mööda Emajõe kallast botaanikaaia müürini. Mina suundusin üle jalakäijate silla, et jõuda vangipõlvest tagasi teadmatuses viibivate koduste juurde, tema jäi seisma ja ma nägin, et ta tõstis fotoaparaadi. Suurvee tõttu oli pontoonsild keskelt hästi kumeraks kerkinud. Seda ületades oli mu meel kerge ja jalad justkui ei puutunudki maha. Pildil, mille Sööt oli üles võtnud ja mille nüüd mulle saatnud, olin ma tabatud just tolle mineku pealt. Ja pildil olin ma tõepoolest umbes meetri kõrgusel, maast lahti. Elu on imelik.
Asukoht teoses
lk 100
