Ta tuli paremalt, mina vasakult, ja me suundusime mõlemad ühes sihis, jalakäijate silla poole. Panin tähele ta kuju, ei olnud mahti silmitseda tema palet. Ta jõudis ettepoole, mina jäin temast tagamale. Ma astusin aeglasemalt, tema kõnnak oli nobedam, aga meie kiirus oli ühesugune. Ma ei jõudnud talle järele ega jäänud tast rohkem maha. Nii astusime hoolega mööda silda. Päike paistis meie selja tagant ja heitis sillale kõikidest kõndijatest pikki varje. Varjud vahetevahel liitusid, vahel kulgesid kõrvuti. Tema kõnnak oli täis kummalist graatsiat, mida ei oska sõnastada, aga mida mõnikord on edasi andnud kujurid. Ta ei vaadanud kordagi kõrvale, ma ei näinud kordagi ta nägu, ainult ta pikki, üle õlgade langevaid tumemusti juukseid, seljakotti, pihta, puusi ja tundlikena õõtsuvaid käsi. Silla kumerust ületades lühenesid varjud, et allamäge minekul jälle pikeneda. Nõnda minnes puutus tema käe vari korraks nagu meelega mu põse varju. Ta kõndis omaette ja nõtkelt, ega pööranud kordagi pead. Ma ei näinud kordagi ta nägu. Silla lõppedes suundus tema paremale, mina pahemale poole. Nüüd jäin temast kaugele maha. Nii tuli kevade.
Asukoht teoses
lk 119
