Kaks korda aastas logistasid mööda Supilinna munakivitänavaid sibid Kuldi-Ruudi ja Hõbe-Ruudi oma setukate ja tünnvankritega, khakikollased mantlid seljas, kapuutsiserv silmadel, ja alati olid nad paaris otsekui lahutamatud Siiami kaksikud.
/---/
Targad kompjalad, nimede järgi Kuld ja Hõbe, oskasid ise õigesse õue sisse pöörata.
Kusjuures need olid sibidel juba kolmandad kronud, ikka märad ja märad, kes sobisid ruunadest ja täkkudest paremini koristus- ja puhastustöödele.
Naistepäeviti, 8. märtsil, tõid Ruudid oma hobuseemandatele suure ja kõrge tordi, tõid linna parima hõrgutise nimega Tartu otse Werneri kohvikust, sellest, mille tsaari- ja klikiaegne nimi oli keelatud ja mis oli ümber ristitud Tartu kohvikuks. (Tõsi, keegi ei hoolinud keelust ning ainult ajaleht nimetas kohvikut Tartuks.) Maiusrooga Tartu Tartu kohvikust söötsid sibid oma jahumokkadele otse käelt keset tänavat ning paljudel inimestel, kes seda pealt nägid, tuli vesi suhu.
/---/
Loomulikult ei olnud mehed oma varasemaid setukaid andnud vorstivabrikusse, ka mitte lihakombinaati hõberebaste söödaks, vaid olid austusest matnud need pühasse mulda Raadi kalmistu kaugesse nurka, teinud seda vargsi öösel, sest miskipärast keelas niisuguse lugupidamise tööloomade vastu nii kirik kui ka täitevkomitee.
Surnuaiapühadel käisid Ruudid salakalmul viinuskat viskamas ja puistasid maha kaeraterigi, et päev oleks mõnus ka hobustel.
Asukoht teoses
lk 182–183
