Vesi tõusis, jõgi laienes, naised kandsid maja alt keldrist üles sahvritesse kartulit, peeti, kaalikat ja kõike muud, kõige kallimad olid purgid moosiga.
/---/
„Küll te näete, õkva järgmine nädal on keller laeni vett täis,“ ennustas perenaiseproua Liide tänavu suurt üleujutust.
/---/
Igal talveminekul oli maru raiuda kirvega jäässe renne ülahoovist kuni solgiauguni. Sulavesi voolas neis vulinal, Antoine mõtles end siis Vladimir Iljitš Lenini nimelise Volga-Doni kanali rajajaks, vaimustus igast harukanalist, mille ta põhiveetee kõrvale tegi. Ujutas siis kanalites paberist volditud laevu, kujutles need võimsateks ookeaniaurikuteks, mis veavad kodumaa sütt ja rauda.
Nüüd oli lumi läinud, õue kattis rüve porilöga, naised tühjendasid keldrit, kalossid jalas.
/---/
Kükitades nägi Antoine kemmergu uksepilust, kuidas eeshoovis mehed purret kokku klopsisid. Käis kevadiseks üleujutuseks ettevalmistamine. Eile olid nad – üks, kaks, korraga! – seakuudi koos emis Peetriga vinnanud kuurikatusele, et perenaiseproua Liide lemmikloom ära ei upuks, täna tehti jalgteed.
/---/
Ega tegelikult kuigi palju teha olnudki, sest ülejäänud kolmveerand aastat ootas purre ridakuuri katusel, millal teda jälle vaja läheb.
Ole ainult mees ja tõsta ühisel jõul teiste majalistega purre katuselt uulitsale maha, pärast väikest kohendamist teenib jälle kaheksanda ja kümnenda maja rahvast.
Asukoht teoses
lk 109–113
