Tänaval sulatas päike rohkem, hanged kõnnitee ääres kahanesid kiiruga.
/---/
Lumi ei valendanud, ümbruskonna vabrikute korstnad ajasid välja üks paksemat ja päris tökatmusta, teised õhemat ja hallikarva tossu, suits oli lume sopaseks määrinud.
Mis vabrikud ligidal olid?
Kolla oli neid kõiki uurimas käinud, üle plangugi hüpanud ja kui kõlbas, siis midagi kaasagi põssanud. Kõige ligemal, Lepiku tänava jõnksus asus artell Supilinna Metall, nagu rahvas plekikäitist kutsus. See tegi taskulampide keresid, sealt sai tuua peale musta pleki veel viiekopikalise mõõdus suurendusklaase, mis olid lampidele silmaks. Taskulampe nimetati seasilmadeks, kusjuures need polnud üldse sea silmade moodi.
/---/
Marja tänava jõepoolses otsas ajas kõige vingemat tossu asfaldivabrik, selle väravad olid ilmast ilma lahti, kuna sealt polnud midagi võtta. Ainult liiva ja kruusa, kuid neid oli mujalgi kuhjade kaupa. Endine A. Le Coqi õlletehas Tähtvere tänava otsas, Tähtvere kruusaaugu ja Tähtvere prügiluha ääres oli meeste unistus, neid, kes seal leiba teenisid, peeti nagu Supilinna aadlikeks. Ikkagi vedela leiva ligi. Õlletehas ise tubrutas kasinalt üksikute pahvakute kaupa, kuid tehase taga prügiluhal leekis teinekord tselluloos, sellest tõusis hirmsaid tossukiharaid. Emajõe saun tormas nagu piip ning veidi kaugemal, seal, kus kokku said Emajõgi ja Komsomoli tänav, paiknes saapavabrik, selle korsten ajas välja nahalehka ja sinakat suitsu.
Kõik see rüvetas lund ja sellest oli hiiglama kahju.
Lumi oleks pidanud valendama, kiirgama päikeses puhtalt ja õilsalt.
Asukoht teoses
lk 42–43
