Supilinna poisid. Käänuline, vägevate munakatega...

Käänuline, vägevate munakatega sillutatud ja jämedate pärnadega palistatud Oru vonkles mööda mäekallast, tegi jõnksu ja laskus siis veel järsemalt. Autod sellest mäest end üles ei surunud, ja kui, siis üksnes ränga ponnistamise, tossu ja mürinaga, kaeramootoritele polnud äkiline tõus mureks.

Vasakut kätt jäi lastehaigla ilus, valge ja suur hoone, sinna sõidutati aeg-ajalt kiirabiga Kolla tänavasõpra Paks-Hansu. Kolla teadis ka lühemat otserada läbi lastehaigla õue ja selle taga oleva varemes villa hoovi, kuid seal oleks tulnud ühes kohas läbi traataia pugeda, milleks see seltskond polnud võimeline.
/---/
Oru tänavast paremale poole jäi sügava, kausja oruga Kassitoome, praegu, kevadel lõid siin suured lehtpuud pungadesse. Aga talvel vuhistas Kolla siin suuskadel küngastest alla.

Kui vinge oli kihutada kahe puu kitsast vahest läbi, ise slaalomit raiudes! Hirmu- ja lustijutt sähvatas läbi kere.

Suvel, kui Kassitoome oli lehtedes, meeldisid Kollale siin vanade puude ürgsed juured, mis olid end maapinnale pressinud ning tunglesid nagu suurte madude puntrad. Vaata, et salvavad kanda!
/---/
Siinsel laululaval peeti suvel laulupidusid.
Teosest
lk 275–276