Päike küttis pärnapuude tüved Kreutzwaldi pargis vaata et hõõguma, raagus okstel paisusid pungad. Ilus ikkagi, kuigi mõned ütlevad, et sooda. Juba mitu aastat ei olnud ma näinud jääminekut Emajõel, olin selle ikka maha maganud. Tänavusel pikal ja karmil kevadel olin käinud paar korda asja vaatamas, viimati oli kollakas suurvesi juba jää peal sulisenud, kuid jää pidas vapralt vastu, ei murdunud mitte üks tirts. Nüüd oli pikk vahe sisse tulnud, ülikooli nimekirjas olemine ikka segab muid tegemisi.
Jälle vastu pükse!
Jää oli läinud, allavoolu ujusid vaid üksikud pangad, suur pagin oli toimunud ei tea millal. Näis, kas ma satun veel kunagi peale, kui tulvavesi möllab, jää meeletu rüsinaga sildade alt läbi murrab ja pangad põrkudes üksteise peale libisevad, murduvad, jõepööristes keerlema löövad, nagu ma mäletasin sportimise ajast, mil ma ühemehekanuuga jääkamakate vahelt läbi loovisin.
Rohekas vesi oli tõusnud üle kallaste, kalamaimude parv ujus pargi kõnniteeplaatide kohal, ja see otsekui lohutas. Kalad kõnniteel, see on midagi sürri, sellest saab teistele rääkida! /---/ Vanasti, kui ma veel kanuud tegin, siis oli kõige martsam sõita põõsaste ja mätaste vahel Emajõe üleujutatud luhtadel, liikuda kevademeredel edasi, tõugates, põlv märjal paadipõrandal, mõlaga põhjast. Mis nüüd? Jõed kuivavad, naised hauguvad vastu.
Asukoht teoses
lk 13
