Minu mina. Meie olemise kõrgpunkt...

Meie olemise kõrgpunkt võis olla – oli, oli! - 11. aprilli 1969. aasta õhtul, kui Enn Tegova (tuntud kui Tee-Kohv), Peeter Urbla ja Viktor Kerge tegid kohviku seinal risti ja Toomas Raudam (tuntud kui Raud-Aam) tuli kohviku vahesaalist kellukesega, jalutas aeglaselt laudade vahelt läbi ja tegi aeg-ajalt till, till-till ja see tähendas, et nüüd kohe algab. See, mis algama pidi, oli Eesti esimene happening ka seda tasub kunstiajaloolastel kõrva taha panna. Niisiis, 11.04.69 ja Kerge kui kõige artistlikum meie hulgast mängis risti, oli lapiti vastu kohviku tagaseina, vööst saati paljas, ja jüngrid Enn ja Peeter vedasid tema ümber keha piirjooni pidi punase joone ja kõikseeaeg mängis hippy-musical „Hair“ ja loeti luuletusi, mille kvaliteet ja autorid (elus) olid erinevad, kuid sõnum üks – elagu vaba looming ja Biafra vabariik, mis mõned kuud tagasi oli endale vabaduse kätte võidelnud, ja kõik said aru, mida see tähendas, kui Kaplinski oma luulelugemise lõpus hüüdis, et elagu vaba Biafra, sest Biafra oli väike ja okupeeritud nagu Eestigi, kuid peale selle oli ta endale hümniks võtnud Sibeliuse „Finlandia“ ja lipuvärvideks ükspuha millises järjekorras või mispidi lipukangal sinise, musta ja valge.
Teosest
lk 233–234