Kella kümneks rivistuti täies varustuses õppeväljakule. Rasked kiivrid loksusid pisut peas, kui marssima hakati. Seekord saatis kompaniid ratsaväerügemendi orkester. Ja tõepoolest, orkestri saatel on kerge marssida. Jalad liiguvad nagu ise marsitaktis. Mindi üle Kivisilla Vabaduse puiesteele. Umbes allee keskel kõrgus ausammas, mis oli valge riidega kaetud.
Aukompanii rivistati samba ette, nägudega Vabadussilla poole. Meestel jooksis higi mööda palgeid alla. Erakordselt päikeseküllane päev küttis teraskiivrid kuumaks nagu sauna kerise, millesse pea oli pistetud. Kuigi seisti puiestikus, ei olnud puud veel nii tihedas lehis, et oleks erilist varju pakkunud. Õnneks ei tulnud liiga kaua oodata. Suur hulk linnarahvast oli kogunenud ausamba avamisele. /---/ Varsti tulid ka asjamehed, kes olid määratud monumenti avama. Algasid kõned. Kõige pikema neist pidas tuntud riigimees Jaan Tõnisson.
/---/
Pikapeale lõppesid ka kõned. Valge katteriie eemaldati ja nähtavale tuli pronksist Kalevipoja kuju, kes vaatas üle nende peade kaugusesse, toetudes kahe käega oma mõõgale. Kogu graniitjalam mattus pärgadesse ja lillekimpudesse.
Asukoht teoses
lk 120
