Minu elu hetked. Etenduse paik oli...

Etenduse paik oli täiesti eriline: Raadi vanale mahajäetud lennuväljale kahe kõrge mäevõlvi vahele, kus kunagi oli asunud nõukogude sõjaväe lennukiangaar, ehitati muinasjutuline mänguplats. See koosnes enamasti veest, mis tsisternidega kohale toodi ja kindlustatud kallaste vahele välja pumbati. See vesi ulatus meile umbes poolde säärde. Loomulikult olime kõik kummikutes. Üle vee ehitati mitu peaaegu nähtamatut laudadest teerada, mida mööda naised oma maani seelikutes vee kohal edasi-tagasi hõljusid. Vahel ka vette sisse sulpsates. Proovide ajal olid väga palavad ilmad, käisime kõik mõnuga paljajalu vees ennast jahutamas.

Väljaspool seda vett oli kaks onni, millest üks oli pööratav, nii et seda oli võimalik näha nii seestpoolt kui ka väljastpoolt, teine oli ka üks osa lavatagusest ruumist, kuhu mõned näitlejad said vahepeal peitu minna ja kus hoiti ka meie kõige pisemat näitlejat, kui ta laval ei olnud. Seal vahetati ta mähkmeid, seal anti talle süüa, seal uinutati magama. Mõnikord tegi ta seal ka kõvemat häält, aga üldiselt pidas ta end üleval väga väärikalt. Nagu päris näitleja. Tundus, et ta isegi nautis seda. Viimase stseeni, üsna pimedas juba, ta lihtsalt magas ema kõhu peal kandesalli sees, kui ema oma vanemat poega teele saatis.
Teosest