Jääkuppel. Õitsvad puud! Miks...

Õitsvad puud! Miks ta ennist just neile oli tulnud? Ja äkki heiastus talle üks väike pühapäevarahus linn, mille kohal pargis õitsesid ühel suvel pärnad. Sel ühelainsal suvel, millal ta seal viibis. Miks ta seda õitsemist mäletas? Kõige rohkem seda? Dorpat, Tartu, väike Eesti ülikoolilinn. Nagu astmelaud, tema jaoks lühike viibimine, sest sealt alates oli tal elus kõik ülesmäge hakanud minema. Järgnesid Hamburg, Graz, kuulsus, mis talle ju eluaeg olid meeldinud.

Ta käis sageli seal üleval pargis jalutamas. Paremale jäid vanad punasest tellisest varemed, kunagi, mitme sajandi eest linnarahva jaanitulest maha põlenud piiskopikiriku omad. Talle meeldis seista seal otsekui terve ülikooliosa kohale kõrguval sillal või istuda lähedal limonaadikohvikus, tundmatuna, vaba inimeste nii koormavast tähelepanust.

Ka all-linn pakkus huvitavat. Turupäevadel tungles rohkesti lihtrahvast, tudengite viisakad värvimütsid segunesid tänavail uhkete linnakodanike kübaratega ja niimoodi ei erinenud linn peaaegu millegi poolest mõnest talle nii tuttavast iseteadlikust saksa väikelinnast. Aga ometi oli selles kõiges midagi sellele linnale omast ja isesugust.

Ükskord õhtuvidevikus leidis ta majaderägastikust vaikse vana kiriku. Ja ta küünitas millegipärast käe kiriku aknaklaase puutuma. Klaasid olid krobedad, veidi lainelised nagu ... nagu mõnikord jää.

Teosest
lk 205–206