Aastail 1882–1884 Balti kubermangudes toimunud senaator N. Manasseini revisjonil olid masendavad tagajärjed: kõikjal astusid ametisse vene ametnikud ja asjaajamiskeeleks sai vene keel. Pärast seda, kui alates aastast 1889 kehtestati ülikoolis õppekeeleks vene keel, muutus professorkond valdavalt venekeelseks ja ka üliõpilased olid valdavalt vene rahvusest.
Neil aastail tekkisid Tartusse vene seltsid, kus tehti ka teatrit. /---/
Sellegipoolest on põhjust rääkida teatrielu muudatustest Tartus 1892. aastal. Nimelt avas siin uksed uus teatrimaja, mis sai nimeks „Uus Teater“. Kuigi ka varem oli Tartus ehitatud maju spetsiaalselt teatri tegemiseks (näit. Saksa Käsitööliste Seltsi suveteater Tiigi tänavas; 1781. a. Lao ja Aleksandri tänava nurgal vasetöökojast ja veskist ümberehitatud hoone, mis 1840 langes tuleroaks ning „Novum“ linna taga „Valge Hobuse“ kõrtsis), oli „Uue Teatri“ hoone esinduslikem teatrimaja, varustatud tolleaegse parima lavatehnikaga.
Hoone avati 20. novembril 1892 Karlova t. 24 kohaliku seltskonna esindajate osavõtul. /---/
Aiapoolses küljes ehitati juurde uus hoone, mille saalis oli 350 kohta; vanast majast sai fuajee. Hoone projekteeris ülikooli arhitekt Reinhold Guleke ning ehitas ehitusmeister Jüri Teas. Ehitus läks maksma 38 tuhat rubla. /---/
8. detsembril 1896 peeti „Uues Teatris” heategevuslik pidu, et koguda raha Mihkel Veske hauamonumendi püstitamiseks. Mihkel Veske suri Kaasanis 16. mail 1890. Ta põrm maeti ümber Tartusse Uue Jaani kalmistule 1890. aasta oktoobris ning see ei möödunud mitte just päris ilma sekeldusteta. (Sekelduste juured ulatuvad aastaisse 1882–1883, mil Tartus oli palju süütamisi. Nendes süüdistati eesti parteid ja selle juhti Mihkel Vesket. Tegelikult osutus süütajaks Fraternitas Rigensise korporant Schwarz. Politseimeister Rast, kes ise oli sama korporatsiooni liige, oli selle juhtumi uurimisel tagasihoidlik. Ja kui nüüd 1890. a. palus Hugo Treffner, kes matuseid Tartus korraldas, luba 500 tõrvikuga rongkäiguks läbi linna, sai ta loa kasutada vaid 200 tõrvikut ja peatuda vaid ühes Veskega seotud kohas.) /---/
14. novembril 1909 müüs Zmigrodsky maja saksa seltsile „Ressource“ 40 000 rubla eest, millest müüja sai 4 900 rubla, ülejäänu läks võlgade katteks. „Ressource“ jäi maja omanikuks 1939. aastani.
Asukoht teoses
lk 18–22
