Tahtsin tagasi Tartusse, kus ei näideldud, ei mängitud elamist, vaid elati päriselt ja igal kiirustamisel oli mõte sees. Ka kõige lihtsamad toimingud sisaldasid väärtuslikku, olid vajalikud kellegi heaks, kes on vajalik. Ka iseenda heaks loomulikult, sest ma ju vajan iseennast. Nädalavahetustel poodi ja turule, edasi keeta-küpsetada-kraamida, pesu pesta, triikida, lapselastele laud katta. /---/
Võiksin Tartut oma südamelinnaks nimetada, ilmselt küll, nii palju on olnud seal. Keskkool, ülikool, töö, õnnestumised ja läbikukkumised. Ümberkolimine sündis olude sunnil, mitte suurest tahtmisest pealinna pääseda. Siin, Tallinnas, ma pole ju tööl olnudki, pensionil kõigest. Kõrvaltvaataja, tagasivaataja, hindaja ja ümberhindaja. Aeg-ajalt ka äge kritiseerija. Tartus tuli aina rutata, siin on olnud aega kõigeks. Isegi mõtlemiseks.
Võiksin Tartut oma südamelinnaks nimetada, ilmselt küll, nii palju on olnud seal. Keskkool, ülikool, töö, õnnestumised ja läbikukkumised. Ümberkolimine sündis olude sunnil, mitte suurest tahtmisest pealinna pääseda. Siin, Tallinnas, ma pole ju tööl olnudki, pensionil kõigest. Kõrvaltvaataja, tagasivaataja, hindaja ja ümberhindaja. Aeg-ajalt ka äge kritiseerija. Tartus tuli aina rutata, siin on olnud aega kõigeks. Isegi mõtlemiseks.
Asukoht teoses
lk 4–5
