Minu Eesti. 3. Mis juhtus? Kristjan Jaak, see...

Kristjan Jaak, see taasavastatud 19. sajandi Eesti poeet. Toomemäel oli temast kõrge ja nurgeline skulptuur, mis kujutas meest õlgadeni juuste, moeka salli, pika mantli ja jalutuskepiga kaugusse vaatamas, otsekui mõni Moosese, Nick Cavei ja Oscar Wildei hübriid. Jalutuskepp ehk õigemini küll üks suur malakas oli Kristjan Jaagu juures väga tähtis, sest nagu ma hiljem teada sain, ei olnud Kristjan Jaak kuulus mitte üksnes oma rõivastuse, vaid ka oma pikkade matkade poolest Tartu ülikooli ja Riia vahel, kus elas tema perekond ning kus ta oli üles kasvanud. /---/

Oma pikkadel pead klaariks löövatel jalutuskäikudel möödusin ma alatasa Kristjan Jaagu kujust.

Sinna pääsemiseks tuli kõigepealt ronida üles Toomemäe kõrval kausikujulise lohu ja menuka kelgutamispaiga Kassitoome kõrval olevast trepist, siis mööduda Tartu vana toomkiriku varemetest ning keerata kurakätt jalgrajale, mis viis samblasse kasvanud kivirahnude ja -kuhilate vahel seisva kuju juurde. See jalutuskäik mõjus rahustavalt, kuna kõik oli ümberringi nii vaikne ning isegi suvel võis seal kohata üksnes mõnd üksikut sörkijat või lapsevankrit lükkavat ema.

Polnud vahet, kas sattusid Kristjan Jaagu juurde sügisel mööda libedaid punakasoranže langenud lehti või rühkisid sinna talvel läbi valge lumekõrbe, alati oli tore tõsta pilk, teda seal näha ning teada, et vähemalt üks monument siin maailmas on õigesti tehtud. Oma pikkade sassis juuste, konarlike servadega kuue ja pika jalutuskepiga nägi ta metsik välja, otsekui oleks just Matterhorni otsa roninud.

Kuju jalamil olid aastaarvud: 1801–1822. Kakskümmend üks aastat.

Teosest