Sina, jumalik Tartu, noorte tütarlaste ja valmivate noormeeste unedemaa! Helge linn, kuhu igatseb kord igaüks all madalal koolipingil nagu palverännakule püha templisse.
Ja kes siin olnud oma õites aastate ilu eas, see mäletab sind, Tartu! Siin saadetakse mööda päevad, mil uned kõige suuremad ja valgemad, mil igatsused kõige hellemad ja mil lilli õitseb südamel...
/---/
Kerge, armas, kodune, võltsimatu ja kallis, sa noorte Tartu, valgete unede ja südamelillede aed...
Sina, imeline Tartu, sa oskad rõõmsalt naerda, kergelt tantsida, aga ka kanda suursuguselt valu. Su naer on südamlik, su tants ilus ja kaasahaarav ja su pisarad on rasked. Su õnn on nagu valge kevadpilve hõljumine päikese säras. Kuid su õnnetus on südamevere tumm nuuksumine risti all. /---/
Sina, noorte Tartu, sa pole ori, vaid oled isand! Sa hoiad ühes käes elu rõõmusid, teises nende mõõtu. Ja suuremaist raskustest suurema kannad sa naeratades... Sa kannad elu ja elu kannab sind. Sa tantsid kurbuse naeruks ja laulad nutu rõõmuks... /---/
Kes olnud siin oma õites aastate ilu eas, need armastavad sind ikka veel, ja mälestavad neid päevi sooja värinaga rinde all, või pisara veeredes palgel, mil uned olid kõige suuremad, mil soovid kõige puhtamad ja mil õisi kasvas südamel...
Asukoht teoses
