Ja ongi kogu elu. Täna olid dotsent...

Täna olid dotsent Sänijärvel soolaleivalised, sest ta oli pärast viieteistaastast ootamist saanud elamistingimusi parandades ühetoalise kõigi mugavustega korteri Annelinnas uues tartu majas. Imekombel küll, sest ta polnud mingi ühiskondlik aktivist.

Tulijad polnud pettunud: pidu Leida juures oli ka uues korteris ikka vanamoodi lahe. Vesteldi ja naerdi, teravmeelitseti uue korteri üle, sooviti head prussaka-, tarakani- ja lutikaõnne.

Kui külalised heatujuliselt olid lahkunud, avas Leida Sänijärv akna ja vaatas tintmusta sügisöhe. See on siis sinu uus kodu, mõtles ta. Palju õnne oli talle siin elamiseks soovitud.

Teosest
lk 84–85
lk 55–56