Ja ongi kogu elu. Korraliku pojana käis...

Korraliku pojana käis ta isa-ema surma- ja sünniaastapäevadel nende kalmudel Tartu Maarja surnuaial.
/---/
Esimesed nõrgad sügiskülmad on külvanud kollast põliste pärnade kroonidesse, vana leinakask on muutunud kirjuks, vahtrad olid hakanud punetama.
/---/
Kalmistu on inimtühi, ainult paar kvartalit eemal koogutas üleni mustas vanamoor ühelt haualt langenud lehti koristada. Tuulevaikses niiskes õhus langes mõtlikult üksikuid lehti. Siutsusid harvikud tihased.
Teosest
lk 44–46
lk 75–77