Juured erinevas mullas. Elamistingimused polnud iseenesest...

Elamistingimused polnud iseenesest küll teab mis asjad. Koos kuue kursusekaaslasega paigutati ta ööbima ühe keskkooli kunstiklassi, kus neile oli põrandale valmis seatud igaühe jaoks kaks madratsit, kaks tekki ja padi. Kooli majandusjuhatajalt said nad linad, padjapüüri ja kaks käterätikut. Igal õhtul tekkis spontaanselt vaidlus kõiki huvitaval teemal, kas keskküte oli välja lülitatud ainult koolivaheajaks või oli selles koolimajas kogu aeg nii külm.
/---/
Pesta sai tüdrukute tualetis, kus üks seinaäär oli täis kraanikausse. Jääkülma veega pesemine nõudis alguses teatud eneseületamist, kuid see-eest riisus kehast viimase kui uneraasu ning lõi värskeks ajugi.
/---/
Hommikust õhtuni viibiti aga ülikooli peamajas, selle sammaste mahedas kumas, erilise lõhnaga puittreppidega korrustel, vanadest trükistest küllastunud õhustikuga seminarkas, loenguil, arvestustel ja eksamitel.
/---/
Esimese korruse söökla oli juba kinni. See oli koht, mida Heli ei jõudnud ära kiita. „Kes selle üliõpilassöökla korraldamise taga küll on ? See inimene peaks mingi autasu või tänukirja saama,“ ütles Heli, kui nad trepist üles hakkasid minema.
„Miks sa nii arvad?“
„Igal laual on ilma rahata võtmiseks leib ja hapukapsas. Kujuta ette, et tudengil on taskus ainult 7 kopikat. Ta saab selle eest vaid pool suppi, millest üksi kõhtu täis ei saa. Aga siin on tal võimalik süüa toorsalatiks hapendatud kapsast porganditega, leivaga või ilma, nagu tahab. Ja nii palju, kui tahab. Ta saab kätte kõik vajalikud vitamiinid ja mineraalained. Siis sööb ta peale kuuma supi koos mitme leivaviilakaga. Ja 7 kopikaga on ta kõhu kõvasti täis saanud. Ja kui mõni päev on kopikaid natuke rohkem, tellib ta prae ja laualt võtab volilt juurde salatit ja leiba ja kõht on jälle korralikult täis.“
/---/
Sebimist ja saginat oli õhtusel ajal palju. Siin-seal istus mõni tuntud inimene – üks õppejõud, üks luuletaja ja veel üks niisama Tartu tuntud inimene. Millega see viimane – tüse, kasimist vajav ja ülevoolavalt joviaalne inimene tegeles, ei teadnud keegi, kellelt Heli ka ei küsinud. Kõigi nende ümber oli noort rahvast palju, mõni üksik ehk asja pärast, enamik aga niisama kiibitsedes ja enda näitamisega aega viites.
/---/
„Tõepoolest üliõpilaskohvik. Kui Werneris, vähemalt tagumises saalis, annab tooni akadeemiline rahvas, siis siin on jäme ots muretute tudengite käes.“
Teosest