Helju Vals oli legendaarne keelenaine. See, kuidas ta oma kolleegide ja kirjasaatjate tekstidega ümber käis, oli päris ehmatav, aga ma olen päris kindel, et Valsita poleks Edasi populaarsus olnud pooltki nii suur kui oli. Heas, selges, arusaadavas eesti keeles kirjutatud artiklit loetakse isegi siis, kui teema võib-olla väga ei köida. Ent Vals ei olnud tavaline näo ja nimeta korrektor kuulsate ajakirjanike selja taga. Tal oli Edasis regulaarne keeleveerg, ja sellega mõjutas ta kogu avalikku keelekasutust, sest tema terava keele ja teraste tähelepanekute objektiks ei tahtnud keegi saada.
/---/
Kui Helju Vals käis võimlemistrennis, siis kasutasin aega otstarbekalt ja ajasin juttu kellegi teisega, näiteks kultuuriosakonna juhataja Lia Kevvaiga. Temaga olid mul põnevad jututunnid, sest käisin igal õhtul Vanemuise-teatris. Vanemuine, mida juhtis Kaarel Ird, oli meie teatrimaastikul täiesti omaette nähtus. Eks seda põhjustas kahe „vinge vanamehe“, Irdi ja Voldemar Panso vastasseis ja mõnevõrra ka Tallinna ja Tartu vastasseis, aga teatrikülastaja jaoks oli see põnev. Ja vähemalt minu mälestustes oli 1976. aasta Vanemuises murranguline. Jaan Tooming oli lavale toonud Põrgupõhja uue Vanapagana, kus Lembit Eelmäe mängis Jürkat. See oli etendus, mis raputas su läbi ja ma arvan, et see raputas kogu ühiskonda. Vähemalt andis aimu, et olemas on ka teistsuguseid maailmu, kui meie hapnikupuuduses vaevlev konnatiik. Küsisin Lia Kevvailt, et kuidas see vana paadunud kommunist Ird ometi on oma teatris midagi sellist lubanud nagu Vanapagan oli? Ma ei mäleta täpselt, mis sõnadega Kevvai seda mulle seletas, aga mõte oli niisugune, et Ird võib küll olla kommunist, aga ta pole rumal ja kunsti tunneb ta ära küll.
Asukoht teoses
lk 78–79
