Ülikooli vana kohviku kaminasaal oli nagu alati pooltühi. Puhtusest lõhnavat pruuniruudulise linaga lauda kaunistas ikebana eesti moodi – kuivatatud rebasesaba, soolikarohi, kukehari Siimusti savivaasis. Siia võis kindla peale tulla. Jätkus ruumi, õhku, omaette olemise tegi mõnusaks sajusel teel rändava Chris Rea mahe makihääl.
Teadjanaine. Ülikooli vana kohviku...
Asukoht teoses
lk 51


