Seisin auditooriumis akna juures, kordasin tudengitele üht loengulauset ja pilk langes Toomemäe nõlvale. Hommikupäikese kiired paitasid vahtrapuid, kuhu iganes päikesekiir langes, muutusid kuldsed vahtralehed väikesteks sätendavateks laternateks ja pildusid oma sära ka kõige hämaramasse mäenõlva nurka. Pilk sulas sellesse imelisse valgusse ja tundsin, et just praegu peaksin olema maal.
Asukoht teoses
lk 117
