Jalutasime aeglaselt Kassitoomele, sealt Tähtvere parki ja Vikerkaare tänavale. Tee muutus libedaks, Betti võttis mu käe alt kinni. Jõudsin lõpuks küsimuseni, mis oli mind piinanud päevi. „Kas ma ehmatasin teid väga, kui tungisin teie koju?“
Betti naeris oma lühikest naeru ja vastas, et ta ei osanud mind ühessegi lahtrisse paigutada, õigemini ei teadnud, millisesse lahtrisse sobiksin. Kuna Leo Metsariga oli kokku lepitud tšehhi antoloogia suhtes, siis olevat Betti pidanud mind huvitava välimuse tõttu tšehhitariks.
„Aga kui sain teada, et üks mu austajatest…“ Betti surus mu käsivart ja lisas: „Mul on tõesti hea meel, et tuttavaks saime… Ja et me nii lähestikku elame.“
Ta repliik mõjus rahustavalt.
Asukoht teoses
