See on väga sünge maja. Ja olgugi, et sa naerad selle maja külastajate üle, on sul kuidagi kõhe mööda minna pikast hoonest, mille harva avatud ukse kohal on must rist. See on palvemaja...
Pühapäeva hommikutel, aga tihti ka lausa äripäeva õhtutel sammub selle maja poole mustade rätikutega vanu naisi, vahel ka keskealisi mehi ja naisi, mõnikord, kuigi seda juhtub harva, hoopis noorukeid ja lapsi. Mis siis sünnib selles paljudele salapärases majas? Milline imeline jõud tõmbab teatavat osa inimestest sinna, eemale täisverelisest ja pulbitsevast elust?
Sisemuselt on see maja lihtne. Helehall lagi, sama, pisut tumedamat tooni pruuni paneeliga seinad, valgeks kulunud põrand. Pikk rodu pinke. Ees pika leti sarnane laud ühes otsas kantsli ja teises otsas harmooniumiga. Selle kohal mustade tähtedega: „Sinu riik tulgu!“
Asukoht teoses
lk 88
