Külalisena siin maailmas. Anatoomiaprofessor, kelle hüüdnimi...

Anatoomiaprofessor, kelle hüüdnimi on Manna, käib aeg-ajalt oma kabinetis, kuni üliõpilased sorivad laipades ja uurivad, kus miski asub.
Kõik söövad oma võileibu. Tudengeid ei häiri formaliini- ega laibalõhn.
Kõigile meeldib naljatleda Manna kulul, kes on muidu väga sümpaatne õppejõud. Toivo grupikaaslased panevad enne Manna tagasitulekut laipadele põlevad suitsud suhu.
Manna näeb sisse astudes väga hästi, mis on toimunud, kuid ei ütle ühtegi sõna. Teeb näo, nagu poleks midagi juhtunudki. Üliõpilased jälle teevad näo, et nad üldse ei tunne kloroformilõhna, mis tuleb professori suust peale igakordset kabinetis käimist.
Toivo üritab veel paremat nalja. Kui ta WC-st väljub, näeb ta, et kohtumeditsiini kabineti uks on lahti. Toivo piilub uksest sisse. Näeb seal mingit kartulikotti. Ta võtab küllaltki raske koti selga, arvab, et seal on kartulid ja kapsapead. Toob õpperuumi ja lausub:
Vaadake, me oleme saanud õppejõududelt ühe kingituse. -
Mannat õnneks ruumis pole, kui Toivo avab kinniseotud koti ja puistab selle sisu metallplaadiga lauale.
Lauale langeb kaks inimese kehaosa. Noor ilus tütarlaps veristes riietes. Rong on tast üle sõitnud. Täpsemalt pooleks.
Toivo kaotab tuju edaspidisteks taolisteks naljadeks. Pärast ei söö enam keegi laipade kõrval võileibu.

Teosest
lk 293 – 294