Valetaja. Mälestused, tõeotsimised. Tänavaposti külge riputatud...

Tänavaposti külge riputatud mees või mehed (mul on ettekujutus, et neid oli ema jutu järgi kolm) olid punategelased, kellele omakaitselased sakslaste tulles omakohtu korras nööri kaela panid.Mälu järgi oli see varsti pärast seda, kui venelased olid taganenud teisele poole Emajõge, seega 10. juuli paiku. Ühes N.Eesti propagandaväljaandes on aga pilt just ühest niimoodi tänavaposti külge poodud mehest, Tartu abiprokurörist August Mustast ja kuupäevaks on antud 23. august. Arvatavasti oli selliseid kohtuta hukkamisi mitu.

10. juulil läks pärispõrguks lahti. Sakslased jätsid lõunapoolse Tartu Eesti Omakaitse hooleks ja saatsid oma väed hoopis Leninngradi peale.Venelased jäid põhja poole Emajõge ja avasid meiepoolsele Tartule kahuritule.

Algasid kaks kõige hullemat nädalat, mida sõjast mäletan. Kahurimürsud lendasid kogu aeg vilisedes, viu ja viu, ja siis prahvatus. Kuulsime, kui tulid vilinal, siis tuli kössi tõmbuda ja kätega pead kaitsta. Ootasime, kas tuleb pihta või läheb mööda. Lasti süütemürskudega ja vahepeal śrapnellidega. Aga vähe sellest, Vene jahilennukid lendasid üle meie linnaosa ja tulistasid kuulipildujatest nende inimeste pihta, keda nägid.
Pidime päevad läbi istuma pimedas keldris. Väljas oli soe suvi, kelder külm ja niiske. Olime sellest hirmus tüdinud, aga välja ei tohtinud minna, sest mürsud lõhkesid igal pool ümberringi. Kokku häviski vist 40 % Tartu linnast. Ööseks kahurituli lakkas, siis läksime tuppa magama, aga hommikul vara hakkas jälle peale. /---/

Põgenemine Nõkku.

Päevad möödusid, aga kahurituli ei lakanud. Sakslased nähtavasti ei kavatsenud edasi tungida ja venelaste turmtuli Tartule jätkus. Ikka rohkem inimesi hakkas linnast põgenema. Nii asusime meiegi, vanaema, ema ja meie kolm last, ühel hommikul Tartust põgenema. Peaasi, et linnast välja saaks. Hakkasime lihtsalt jalgsi astuma, mingisuguseid liiklusvahendeid ei olnud. /---/

Oli päikesepaisteline suvepäev ja soe juba hommikust peale. Hakkasime kõmpima mööda Riia maanteed edela suunas, Elva poole. Tee oli linnast pagejaid täis, ainult mõnel oli kaasas mingi käru, teised lihtsalt kõndisid, mõnel kompsud käe otsas. Ma ei mäleta, kas emal või vanaemal midagi oli – oleks ikka pidanud olema midagi toidupoolist...

Kui teekonda alustasime, oli jõe poolt üsna vaikne, aga varsti hakkasid jälle kahurikuulid üle pea vinguma. Olime jõudnud käia paar kilomeetrit, kui kahurituli selja tagant ägenes ja mürsud lõhkesid päris meie lähedal. Maa oli lage ja kuskile ei olnud varju ka minna. Tuli lihtsalt loota heale õnnele.