Aapo kõhkleb veel viivuks ja püüab vihmavarju raputades suuremast veest lahti saada. Liiklus on elav ja läikivad Mercedesed ja Audid kihutavad läbi asfaldile kogunenud lompide, muutes neid vägevateks purskkaevudeks. Ta hüppab kiiresti varjule noorte äsja istutatud puudega mururibale, mis eraldab kõnniteed sõidurajast.
Maja on väiksem, kui ta on ette kujutanud. See on küll kõrge katuse ja mansardkorrusega, aga üldmulje jääb aia roheluses kössitavast päkapikumajast. Ümberringi on madal aed ja hekk ning maja ees kasvab kaks kõrget hõbekuuske, üks kummalgi pool ust. Värav on sõbralikult kollane.
Esikus ukse kõrval ootavad jalga panemist muuseumisussid – no muidugi, ta kingad on peaaegu läbimärjad. Ta vaatab ringi ja kobab rahakotti, et tasuda piletiraha, 8 krooni, peale selle giiditasu, 25 krooni eesti keeles ja topelt nii palju võõrkeeles.