Nartsiss, meesteõgija. Kui rong viimaks...

Kui rong viimaks Tartusse jõudis, oli ka sealne vaksal inimestest kirju ja selle ümbrus rahvast täis nagu põgenikelaager. Oli hulgaliselt naisi ja lapsi, aga ka soldateid ja vanu mehi, kes kõik olid kuhugi teel ja astusid või komistasid teiste reisijate pakkide otsa. Kõiki, kes seal oma kompsude otsas konutasid, oli tegelikult raske reisijateks pidada, nad olid pigem apaatse näoga ootajad, keda saatus parajasti sinna maha oli pillanud. Võib-olla olid nad oodanud seal juba päevi, võib-olla ei teadnudki täpselt, mida nad ootasid, ehk lihtsalt head õnne. Samas oli ka teisi, väga teadlikke, kes just sihilikult ja tagamõttega teiste kotte piilusid. Ema ja Anna istusid põrandal ja valvasid oma varanatukest, hoides tähtsamatel kottidel silma ja kätt peal. /---/

Sügis oli juba saabunud ja ilusad kollased lehed langesid kõnniteedele ja sahisesid jalge all.
Teosest