Ime. Nüüd jõuavad nad...

Nüüd jõuavad nad juba linna lähedusse. Kraavid kaovad ja asenduvad äärelinna tänavatega. Liiklus tiheneb ja lootus imele kaob. Midagi ettearvamatut ei juhtu, bussijuht ei jää tukkuma, buss ei lähe uperpalli, uperpalli, kukerpalli. Eided saavad plaanikohaselt turule, joodik viinapoodi, pooliku hambaga poiss põrgu ja Karina ise lõikusele. Juba paistabki Tartu ainus kõrghoone „Plasku” ja selle külje all pikk valge bussijaama hoone. /---/

Siis, Tartu bussijaamas bussilt maha astudes, juhtubki midagi täiesti ootamatut. Tuleb see uperpall või kukerpall, mida ta äsja soovis. (Kas seda imeks pidada või ei, on maitseasi.) Aga see ei tule suuremõõduliselt, nii nagu tema oli ette kujutanud, vaid hoopis labaselt, rumalalt ja häbiväärselt. Ta nimelt kukub.

Ta lihtsalt kukub. Jalg jääb millegi taha kinni (võib-olla astub ta ise oma kingapaelale) ja ta kukub, pea ees, bussist välja ja asfaldile maha. Bussijaamas on küll väiksem kaarjas platvorm, selleks et reisijate mahaminekut kergendada, aga käesoleval juhul peatub buss liiga kaugel platvormist ja on isegi võimalik, et selle kõrgem äär teeb kukkumise tagajärjed veel raskemaks.

„Kurat!” jõuab ta veel karjatada ja ühe murdosa jooksul sekundist näeb ta oma jalge ees põhjatut musta kraatrit...

Ah, mis jutt see on, bussijaamas ei ole mingeid kraatreid. Kui keegi kukub, on see ta enda süü, sest ei vaata, kuhu ta astub. Must sangadega kott lendab pläraki vastu maad ja Karina ise kukub ülepeakaela alla...
Teosest
lk 16–17