Une-Mati, Päris-Mati ja Tups. Kohe Ülikooli peahoone…

Kohe Ülikooli peahoone juures algas kõrge mägi.

„See on Toomemägi!” asus Une-Mati jälle teejuhi-ametisse.

Poisid astusid sõidukist välja ja hakkasid jalgsi mööda Toomemäge üles minema.

Raagus puud vanas Toomemäe pargis seisid liikumatult. Näis, nagu oleksid nende oksad hiiglasliku musta pliiatsiga linna kohal kumavale taevale joonistatud. Kõik tundus siin kuidagi kummalise ja salapärasena. Linn ja isegi raekoda oma tornikellaga jäid kaugele alla.

Mati hakkas juba kahtlema, kas nad polnud kogemata muinasjuttu sattunud.

„Vaata, Une-Mati, mis see seal on?” osutas ta puude vahel mustavale suurele ehitisele, mis sarnanes lossi või koguni kindlusega.

„Need on Toome varemed, ütles Une-Mati. „Seal asubki ülikooli raamatukogu.”

Nad olid üsna varemete külje alla jõudnud, ning nüüd märkas Mati, et hoonel puudus katus – kõrgete tühjade aknaavade taga sädelesid taevatähed! Alles olid ainult müürid – tugevad punastest tellistest laotud seinad.

„Kuussada aastat tagasi seisis siin loss, ja see oli lossikirik,” jutustas Une-Mati. „Kuid need põlesid maha juba mitu aastat tagasi.”
Teosest