K. kirjutab Tartust, et lumi on maas ja tuvid ujuvad jääpankadel silla alt läbi. Millegipärast koondub mu kujutlus Tartust alati kõigepealt jalakäijate sillale Raekoja platsi kohal, sellest üleminekule, sillal seisatamisele, talvele, aurule, mis tõuseb jõe lahvandusest solgitorude ümbert, kus kössitavad pardid, inimeste suudest ja ninadest. Sillast üleminek on muidugi sümboolne akt. Jõega linnas on alati olemas teine pool ja seal teisel pool on miski teistmoodi. Vasakkallas vastandub paremale kaldale nii Pariisis kui ka Tartus. Teisel pool on teine pool. Kuigi see on sama linn. Sa käid edasi-tagasi ühe ja teise kalda vahet.
Asukoht teoses
lk 213
