Lennuvaade kääpale. Nii ma meldisin end...

Nii ma meldisin end Mitšurini südalinna-poolsel küljel valendavasse kahekorruselisse majja, teise korruse kahetoalisse korterisse, Emajõele lähedasemale nurgale. Sissepääsuga võrdlemisi suurest tagahoovist, mida ümbritsesid puukuurid. Nägin üle nende nagu kiviviske kaugusel kõrguvat sõjaajast varemesse jäänud Jaani kiriku punasest telliskivist neljakandilist kiivrita torni. Ka vangla ja ülikooli peahoone katused paistsid ära. Siis ma veel ei teadnud, et mu punasest kivist kõrge viilkatusega ja hulga korstnatega üsna inetu maja valmis Stalini ajal tööstuskooli poiste praktikatööna. Ja enne asus mu maja kohal puust ühekorruseline poolkelpkatusega, ja kõrval, Emajõe pool, kivist kahekorruseline maja. Kuni tol õnnetul 27. jaanuaril 1943 Vene pommitaja justkui juhuslikult üle Tartu lendas. Kivimajja olnud mõni päev varem talletatud eesti kunsti hindamatud aarded: Ants Laikmaa, Nikolai Triigi, Kristjan Raua, Konrad Mäe jt. taiesed. Õnneks suurem jagu neist päästetud. Pommid plahvatanud õuedel, ja seinte varisemisel vajunud katused rusudele. Üks pomm kukkunud Laia ja Rüütli (vahepeal 21. juuni ja Mitšurini) nurgale, kus Emakeele Arhiivis töötanud Karl Ristikivi näinud „surma” langemist läbi kõrvaltoa lae ja põranda. See ei lõhkenud. Viimane, viies aga tapnud botaanikaaias elanud Teodor Lippmaa koos naise ja tütrega, poeg viibinud kinos.

Minu maja vastas üle tänava kõrge kivimüüri taga sügaval õunaaias tegutses väravasambale kinnitatud sildi järgi Õigusnõuandla – mulle midagi kummalist. Väravast vasakul hiiglaslik haraliste okstega tamm. Minu kujutluses kuulus õunaaed kunagi kloostrile, sest kandis ju kitsas Väike tänav Emajõe pool varem Kloostri nime. Ja kuidas seal õunapuud õitsesid!