Lõpmata armas oma lihtsas pruunis pehmes talvemantlis, korraga lausa kodune, ja me võtsimegi käest kinni, niiviisi hõljusime üles Toomele, pilvedele lähemale, nagu kaks süütut armunut. Aru kaotanud. Musumäe ees ohvrikivi mõlemast lohust kinkisin talle õnnistust, suudlemise ajal pani ta oma õnnistuse mulle krae vahele, pigistasin teda hingetuks, et tunneks, ta niutsatas.
Asukoht teoses
lk 177
