Tol novembrikuu kargevõitu laupäevaõhtul pidid paljud tartlased seisatama: kuhu need äraseletatud nägudega tudengid ükshaaval ja salguti liikumas? Ja kõigil midagi käe otsas, kaenla all, üle õla. Kui tohutult neid ikka on! – imestasid kuue samba kanti sattunud kodanikud. Teadjamad ennustasid õigesti: läheb taas, sedapuhku juba kolmandate üliõpilaspäevade lustlikuks rongkäiguks. Vaevalt meenutas keegi enam tunamullust talvist pööripäeva, kui põles seesama peahoone, hävines ülikooli pühim paik – aula. Kõik oli nüüd möödas, aula ammu uuesti avatud – niisama ilusana, niisama kõlavana, niisama pühalikuna... Nüüd süttisid siin põlema sajad-tuhanded tulelondid. Tuli hävitab, tuli valgustab. Mis tavatuid loosungi- ja transparendikirju tõrvikute valgel kuuldavaks veeriti! „Ära unusta ligimese konspekti!“... „Elagu stipipäev!“... „Laiendage intrite voodikohti!“ Ka pilklikke: „Nõuame üliõpilasvalitsust!“... „Ülikool üliõpilastele!“ Kuigi linlasele võib-olla mõistetamatud, jaburadki, hõiskasid just nood viimased kõige täpsemini täie rinnaga hingava alma mater’i püüdlustest ja vaimust – nõudis ju „toitev ema“ üliõpilastelt alatasa üha iseseisvamat mõtlemist, ikka suuremat initsiatiivi, hoopis resoluutsemat võitlemist kõige paha ja tagurlikuga. Sealsamas aga ülistasid lillelised „Kvissi-sõit on ajavõit!“, „Tule Kvissi – näed...!“ kahtlemata romantilist maaelu linnataguses internaadis Emajõe kaldapealsel. Ent mida Tallinna lilla-mütsikesed kuulutavad! „Kõik sambad pole tarkusehambad!“ Ja vaata, juba maalitaksegi neile vastust – söepulgaga tapeediribale: „Meie mitte ainult ei tantsi tipikatega!“ Palju kelmust, koerust ja naeru saatis alma mater tol õhtul ratsanike kaitse all raekoja poole teele! Terve pilve püha viirukihõngu puhus lõbust pulbitsev protsessioon üles linnaisade kodadesse, laotas alles-alles sisseõnnistatud uue „Vanemuise“ jalamile, hajutas üle terve linna. Nooruse rõõmujõgi voogas Riia mäkke, et silmapilguga üle ujutada Põllumajanduse Akadeemia esist väljakut ja võistu põllumeestega karjutud võimsa hurraaga murda sängi paremale, Pälsoni tänava ühiselamute vahele. Tühjade internaatide tärisevad aknaruudud pidasid vaevu vastu mitmetuhandehäälsele elagu-möirgele. Endisest Maarja kirikust sündinud EPA võimlat-rammumeest tervitas vonklev-leegitsev lohe juba hoogsa „Kalle-Kusta“ ja „Õllepruulijaga“. Toomele! Toomele lengerdas tulimadu, Vallikraavi tänavast alla, ümber Rahvaste Monumendi, tihedasse spiraali Kuradi- ja Inglisilla vahele, kergitamaks-viibutamaks oma lugematuid päid-kaelu suurkoolide rektoritele-ülemfakiiridele. „Vivat! Vivat!“ kisendati kiitust taevastele. Ja harduti vastukajavast inglihäälsest „Gaudeamusest“ kusagilt määratu kõrgelt. Siis kandis Jüri Treial ette oodi noorusele. Üliõpilaspäevade peaorganisaatori ülistuslaulust mõistis igaüks, et see armsaim aeg ei tule iial tagasi. Et täna öösel peab Tartu linna suuremates-väiksemates saalides-salongides võetama elult, mis võtta annab.
Asukoht teoses
lk 54–55
