Nad astusid kruusasel ja auklikul kahekorruselistest individuaalkuubikutest ääristatud Jannseni tänaval. Mitmest aknast paistis lambivalgust - ehkki alles keskpäev, tundus kellaaeg Erikule hoopis videvikuline. Aiadki sisendasid kurbust ning mahajäetust. Kõikjal aina raod ja roikad. Sirel, küljes paar lipendavat mustjasrohelist lehekrõnksu, erkkollaseid pabulaid täis sibulõun ning ühtlaseks harjaks pöetud tuhkpuuhekk, igal pigimarjal veetilk all, aina süvendasid troostitust.
Kuid korraga! Nagu oleks keegi pilvekaant kergitanud – kirgas sügispäike ujutas Tähtvere uusrajooni ühel hetkel helekollase kullaga üle. Kõik kiirgas, auras ja lõhnas. Tundus, nagu võiksid sumiseda isegi mesilased...
Asukoht teoses
lk 52
