Kaugel näen. Tartus lubati rahval...

Tartus lubati rahval maiparaadiks oma loosungeid valmistada. Ülo läks, kaks fotoaparaati kaelas, ekstra enneolematut vaatepilti jäädvustama... Aga fosforiidi-loosungeid polnud näinudki! ... Esialgu. Jah, algul tõesti mitte üht! Kuni üliõpilaste tulekuni „absoluutne null“. Aga siis! Siis! Oh, see olnud vast pilt! Ülikooli kolonn lausa kirendanud! Ülo, silmad liigutuspisaraist märjad, ei jõudnud ega näinud neid lugedagi, aina klõpsutanud ja klõpsutanud oma aparaatidega „suurt ajalugu“. – Nii palju plakateid, loosungeid, suuri ja väikesi, kõigil ühine mõte: „Ei fosforiidile!“ Ainult juurakatel polnud, või üks siiski oli; eks nad mõelnud „kainelt“ oma tulevikule; mõni vahest: kui kord positsioonil, siis! ... Siis ehk koguni oma Eesti riigis!
Asukoht teoses
lk 359