Neil ülikooli 350. aasta juubelipäevadel oli Hildel tunne, et teda on kaks.
Ta käis värvielevail tänavail, vaatas eemalt pidulike hetkede järellainetusi, olles kord nii vana, niisuguses ajas, nagu ta oli, ning hoopis väike. Pidustuste päevil jõudis ta oma lapsepõlvest täisikka ja tagasi. Sügis muutus mitmekordseks: alma mater juubeldas ja võis tulevikuski veel juubeldada. 50 aasta pärast näiteks, kui Hildel juba üle üheksakümne turjal, olgu ta siis kirstus või maa peal. Sügis oli täies jõus ja väike Hilde paterdas värvilistel lehtedel. Ei, ta ei korjanud neid, tuustis niisama jalaga, pea kohal selge hele taevas.
Hilde tegi mitu tähtsat avastust. Toomel ringi uidates meenus talle, et kunagi lõhnas sügis rohkem. Kui ta oli laps, lõhnas sügis rohkem.
Asukoht teoses
lk 29–30
