Ühe tootmishoone keldrikorrusel asusid tehase puhvet ja söökla, kus toit oli väga maitsev ja maksis sümboolset hinda. Isegi siis, kui taskus polnud vajalikku mõndakümmet kopikat, võis süüa kõhu hädapärast täis köögiviljasalatist, mis oli tasuta. Võib oletada, et konservitehase napsilembesed töölised ei kannatanud mineraalainete ja vitamiinipuuduse all. Neil oli alati rõõmus meel ja naerunägu peas. Paljud endised kolleegid, keda olen aastaid hiljem juhuslikult kohanud, on meenutanud seal töötatud aega kui viibimist eldoraados.
Tehase väravas asus müügipunkt, kus müüdi valmistoodangut ja värskeid sea- või veiseribikonte. Paar-kolm korda aastas müüdi ka purgikaasi, tavaliselt 50 või 100 tükki igaühele. Neid ostsid ka töötajad, kes ei pidanud kodusest hoidistamisest lugu, kuna kaaned sai kalli raha eest kerge vaevaga maha müüa. Valmistoodangut müüdi märksa odavamalt kui poes. Organiseeritud müük oli meede vältimaks toodangu ja tarvikute varastamist. Tehasest varastati tihti ning seejuures olid kasutusel igasugused võimalikud ja võimatud nutikad võtted. Ribikondid jäid järele lihakehadest. Vältimaks liha massilist varastamist töötas konditustaja lukustatud ukse taga. Vahetuse ülem laskis töömehe aeg-ajalt sööma, väljakäiku ja suitsule.
Asukoht teoses
lk 143
