Tartu. Arvan, et võisin...

Arvan, et võisin olla nii 13 või 14, kui käisime klassiekskursioonil Lõuna-Eestis. Mingi kell jõudsime ka Tartusse ja seal anti meile nii tunnike vaba aega. Mäletan, et mina ja mu pinginaaber Kriss istusime Pirogovi platsil, aga me ei vahtinud keset neid lahedaid tšillivaid tudengigruppe suu ammuli ringi, et vau, mida ELU. Me ootasime, et saaks tagasi Tallinnasse. „Mulle ei meeldi Tartu juures see, et siin lõpeb kesklinn kuidagi jube ruttu ära,“ ütlesin mina. „See ei algagi,“ vastas väike Kriss küüniliselt.
/---/
Kuigi olin terve keskkooliaja ilkunud kampsunite ja Tartusse kolimise teemadel, istusin ma tolle aasta esimesel septembril, kampsun seljas ja prillid ees, Illegaardis nagu õige stereotüüp kunagi.
/---/
Kui ma sellesse väidetavalt puust linna kolisin, ei meeldinud mulle seal ilmselgelt kohe üldse. Mul oli seal jube igav.
/---/
Kui kaastudengid tegid võõras linnas tüüpilisi tudengite asju, siis kohalikud sõbrad tegid kohalikke asju.
/---/
Lisaks on Tartus aeg veel suhtelisem mõiste kui mujal ja ka elu seetõttu kuidagi lõbusam.

Asukoht teoses