Tartu kevad 1996. Muidugi tean ma...

Muidugi tean ma hästi, et Tartus on sõna „Supilinn” peaaegu kirumissõna, ja seda teavad ka kõik siin elavad välismaalased.

Asi on selles, et tartlastele sümboliseerib Supilinn kõike seda, mis on eriti sitasti nende kodulinnas. Supilinn on tartlastele nagu Kadriorg tallinlastele, või veelgi rohkem, Kalamaja.

Supilinn on Tartus linnaosa, mis saab „uhkustada” sellega, et vähemalt pooled selle elanikest on salaviinamüüjad, agressiivsed joodikud, narkomaanid, hoorad, vargad ja retsidivistid. Nende kõrval elab Supilinnas hulk kunstnikke ja üliõpilasi, kes on nii erakordselt vaesed, et kellelegi ei teki isegi mõtet hakata neid röövima.

Siis elab seal ka punt õpetajaid ja nende hulgas ka ülikooli õppejõude, kes on samuti nii vaesed, et kuhugi mujale ei saa nad minna.

Eestis õpetaja tööd küll hinnatakse, aga ainult sõnades ja loosungites, rahaliselt mitte. Ise olen kindel, ma isegi tean seda, et paljud Supilinna salaviinakaupmehed ja -naised on oma päevasel tööl just nimelt õpetajad. Õpetaja palgaga ei ela Eestis lihtsalt ära, vaja on ka täiendavaid tuluallikaid.

Saamegi teha järelduse, et oma hingelt on Supilinna salaviinamüüjad tõelised, vangutamatud Eesti patrioodid. Ilma isikliku salajase viinaköögita ei saaks nad teha väärtuslikku õpetaja tööd ja harida oma kodumaa lapsi.
Teosest
lk 216–217