Tartu kevad 1996. Istun Nissan Pajeros...

Istun Nissan Pajeros, parklas Tartu Kaubamaja taga.
/---/
Majad parkla ümbruses on räämas ja hallitavad, nagu ka need harvad inimesed, keda ma näen. Aleksandri tänava – mida hiljuti tunti veel nimega Nõukogude tänav – kollased korrusmajad toovad mulle meelde tohutud kõõmahunnikud, mida ma olen uudistanud Tartu juuksurisalongide põrandatel.

Mööda Aleksandrit edasi töllerdades on majad puidust. Nendest mööda minnes peab nuusutama erakordset haisucocktaili, mis sisaldab komponente nii hallitusest ja mädast kui ka amortiseerunud heitveetorustikest. Eriti räige on hais maja kohal, kus asub piraatfilme suurele publikule esitav „videokino”.
/---/
Ise olen hakanud kutsuma seda haisu Tartu-cocktailiks. Kui mul oleks oma baar, pakutaks seal jooki nimega Tartu-cocktail: palju odavat viina nagu puskar ja üks eriti punane kirss. Veelgi parem, kui see kirss oleks roosat värvi.

Puskarit teevad või vähemalt tarbivad Tartus peaaegu kõik.
/---/
Vastavaid primitiivseid puskaripidusid korraldatakse ka ülikooli ühikates.

Teosest
lk 67–68