Tartu kevad 1996. Igatsen oma pommikindla...

Igatsen oma pommikindla uksega varustatud kodu Raekoja platsil, igatsen oma sõpru või vähemalt joomakaaslasi ja teisi tuttavaid, igatsen Tartu tütarlapsi ja eriti neid, kes ainult ei anna mõista, vaid ka mõistavad anda. Igatsen oma elu, mille olen üles ehitanud linnas, mis veel paar aastat tagasi vaevalt üldse eksisteeris, Nõukogude Liidu sõjaväe tõttu. Tartu oli ju nõukaajal suletud linn.

/---/ Igatsen mulgikapsast ja Tartu sandwich’e ja Emajõe rannas tuigerdavaid joodikuid. Igatsen isegi neid lollakaid, Raekoja platsil töllerdavaid korporatsioonitegelasi.
Teosest
lk 251–252