Tartu kevad 1996. „Sellest saab meie...

„Sellest saab meie suvi” on Code One eteeriliselt ilus laul ja see voolab kõlaritest kõrvulukustavalt kõvasti, muidugi, sest ollakse Tartus, kus inimestel on kõrvad täis mitte ainult karvu, aga ka vatti.
/---/
Tihti mulle tundub, et paljudel on vatti täis ka aju, nii flegmaatilised ja ükskõiksed inimesed on siin linnas, nagu zombieʼd.
/---/
On reede õhtu kell pool kümme, aga Rüütli tänav, mida veel paar aastat tagasi tunti nimega 21. juuni tänav, on tühi nagu Eesti riigikassa ja auklik nagu eesti mehe alukad.
/---/
Seekord pole tänaval näha isegi hulkuvaid koeri, mida Tartu linnas on päeva ajal alati palju. Kuhu kaovad nad ööseks? Kas linnarahvas sööb neid? Ei, seda ma küll ei usu, sellest hoolimata, et üks minu soomlasest sõber siin Tartus ütles mulle nii.

Teosest
lk 11–12