Ja J. Aavikut vaadeldi Tartu tänavail kui pahede liikuvat vabrikut. Kuid ometi oli J. Aavik päris naiivne ja süütu noormees. Meelestub juhus, kui temaga koos läksime Tartu kabareesse Kommerts-restorani aias. Aavik julges vaevalt muud juua kui pudeli õlut, ja sedagi kohmetult ja süüdlasena, ja kui meist mööda lavale jooksis tantsijanna või subrett, siis puudutas J. Aavik selja tagant naise kleiti – ühe sõrmega. Ja kui vaimustatud ta oli siis oma – julguse, häbematuse ning mine tea mille üle kõik! Ning sama mees oli kirjutanud juba oma Ruthi ja tõlkinud Baudelaireʼi Raipe!
Asukoht teoses
lk 1088
