Mälestused III. Tartu tundus mulle...

Tartu tundus mulle tol ajal omasemana kui Tallinn, sest minu viimane revolutsioonitegevuse aeg oli Tartus möödunud, siis kui kurikuulus „diktaator“ Aleksander Kesküla algatas oma õnnetu „Põhja-Liivimaa organisatsiooni“. Oli jäänud maha hulk mälestusi, rõõmsaid ja valusaid, hulk elamusi – raske haigus, sekeldused haigemajas, põgenemine Peterburri. /---/Tuttavaist „seltsimeestest“ tabasin Jüri Vilmsi. Ei mäleta, kas ta oli veel milleski „kahtlane“, ainult vaba tagatise vastu, või olid tema sidemed põrandaaluse sotsiaaldemokraatiaga juba lõplikult likvideeritud. Ta oli küll sotsiaaldemokraatilise üliõpilaste seltsi „Ühenduse“ tegevaim liige, aga seal harrastati rohkem legaalset marksismi ja sotsialismi, mis kujunes välja „Vaba Sõna“, ja hiljemini Tööerakonna, sotsialismiks.