Lahustumine. Voronov nimetas kesklinna...

Voronov nimetas kesklinna söögikoha – midagi uuematest, mida Ants ei teadnud, aga ta noogutas. „Vahet tegelikult pole,” ütles Voronov ja kurtis, kuidas restoranid tekivad ja kaovad, aga nende originaalsus ei ulatunud nimest kaugemale. Pooled neist nimetasid ennast Aasia restoranideks, pakkudes ühtesid ja samu toite, võttes kogu hiiglasliku riigi kokku kaheksasse rooga alapealkirjaga „Hiina toit”. Uued restoranid olid mitte üksnes võimekad tervete kontinentide essentsi koondamises oma lühikesse menüüsse, vaid krabasid ka teistelt riikidelt, mida said ning ei teinud suurt lugu sellest, et see mõnevõrra piire hägustas.

Suusõnaliselt juba teati, rääkis ta, et kõige paremat sushi’t värskeima angerjaga tuleb otsida Mehhiko söögikohast. Iiri pubi seevastu pakkus hüva mulgikapsast klaasi tumeda Carraig Dubhi kõrvale. Kui oli soov korraliku pelmeeniroa järele, tuli vaadata Baieri bierstube poole ja parimat pasta bolognese’t tegi Korea restorani peakokk.

„Asi on lihtne. Kõik siin linnas võitlevad sama klientuuri pärast,” rääkis Voronov, „ja nende mõtlemine ei ulatu kaugemale paanikast, et mis saab siis, kui nende India söögikohta tulnud klient tahaks tegelikult Läti pekisaiakest? Kuidas nad saavad siis sellise kliendi ära saata? Kadunud raha! Seega ilmub igaks juhuks menüüsse pekisaiake, ja kontoritöötajatele mõeldes lisandub varsti lasanje, ja mõne aja pärast võib võtta ka burgeri ja koola.”
Teosest
lk 58–59