Lahustumine. Tartust oli saanud...

Tartust oli saanud kaotatud mälestuste linn, aga mitte üksnes temale. Küllap suutsid vaid üksikud ajaloohuvilised silme ette manada esimese vabariigi aegse Vanemuise teatrihoone, uusklassikalises stiilis tütarlastegümnaasiumi või Emajõe-äärse supluspaviljoni, milles oli midagi hõrgult vanamoodsat oma triibulistes trikoodes ja päevavarje kandvate külastajatega. Isegi Kivisild oli liikunud tartlaste perifeersesse mällu, eksisteerides rohkem nime kui mälestuspildina.

Peamine, mis talle Tartust silma jäi, oli selle värvituks pleekinud ilme. Sügavpunased sillutisekivid olid kulunud halliks, fassaadid luitusid, poodide kolme meetri kõrgused sildid põlesid tuhmilt ning isegi triibud ülekäiguradadel olid muutunud vaevuaimatavaks. Ka katlamaja punasetriibuline korsten oli kaotamas oma permanentsust – tundus, et linna moderniseerudes, linnasüdame laialivalgumiste ja nihkumiste ja pooldumiste tulemusel võis ka see ükskord variseda, et teha ruumi uutele ridaelamutele, korrusmajadele ja äripindadele.
Teosest
lk 57–58